Ole inimene noh

Ülesanne:
Vali üks Virginia Shea 10 käsust ja too ajaveebis mõni hea näide omaenda kogemustest.

1. Ole inimene. Tegelikult sa ju oled inimene, tee mis tahad. Ma mõtlen seda, et tegelikku anonüümsust on netist väga raske leida, mis tähendab seda, et iga sõna ja tegu on võimalik lõpuks sinu isikuga siduda. Jah veidi vaeva peab nägema, aga tavakasutaja puhul täiesti tehtav. Järelikult sa oled inimene ja järelikult võiks ka inimesena käituda. 
Aga ei, liiga tihti vaja käituda mingi vastiku mõtlematu kollina. Hämmastav lausa, kuidas vahetu evolutsiooniliselt väljakujunenud ühiskondliku filtri eemaldamine inimkäitumist muudab. Kas võib järeldada, et ilma teiste inimesteta võib inimene minetada oma olemuse?
Olgu, inimpsühholoogiaga ma tegelikult kursis ei ole, lihtsalt erinevate uudisportaalide netikommentaare lugedes olen vahel selle üle mõtisklema jäänud. Kas sellisele käitumisele oleks lahendus see, kui inimestelt võtta ära ka näiline anonüümsus? Näiteks saad avalikke kommentaare anda ainult oma Facebooki konto alt või näiteks isegi ainult digiallkirjastades? Seeläbi on alati postituse autor teada ning võiks eeldada, et häbi või avaliku halvakspanu kartuses käituksid inimesed rohkem inimesena. 
Ilmselt osad küll. Need, kes üritavad veel ühiskonnaliikmed olla ja kõigest sellest hoolivad. Paraku on ilmselt küll võimalik ka sellised tegelased, kes enda ümbritsevast absoluutselt midagi ei hooli ning pigem isegi naudivad säärast negatiivset tähelepanu, mis nende sõnavõttudega kaasneb. Korilasühiskondades oleks sellise käitumise eest ühtsest hõimust välja visatud, kuid tänapäeval ei ole hakkamasaamiseks otseselt vaja lähikondlastest sõltuda: saab ise hakkama ja viimases hädas riik ikka hoolitseb.
Kokkuvõtteks kardan, et meil kõigil omast käest kogetud õudused kommentaariumites jäävad suuremal või väiksemal määral kestma kuniks jääb kestma võimalus mitte teistest inimestest äraelamiseks sõltuda.

IT proff...?

Ülesanne:
Kirjuta lühike kokkuvõtlik iseloomustus IT profi kohta Eestis aastal 2015 (vajalikud eeldused, omadused ja oskused)

IT profi elu on tänasel päeval ilmselt tunduvalt erinev sellest, mis ta oli aastaid ja aastakümneid tagasi. Kuigi ma ise muidugi toonasest ajast midagi ei tea, kaldun arvama, et toona tuli proffidel mingi asja arendamisel ja sealhulgas ka enda teadmistega väga spetsiifiliseks minna. Kujutan ette, et esimesed programmeerimiskeeled polnud nii intuitiivsed kui tänased uusimad, need ei pakkunud pooltki seda funktsionaalsust, mis täna võimalik on ning see, mida nad tehniliselt võimaldasid, see tuli proffil ise kokku kirjutada. Toona võis täiesti olla, et keegi polnudki varem just midagi sellist vajanud ning polnud kuskilt valmis paketti või koodijupi näidet võtta.
Kindlasti on ka täna selliseid, kuid mulle tundub, et nad on lihtsalt kasvava IT sektori valguses vähemusse jäämas. Tänapäevase eduka arendaja oskuste hulka kuulub pigem mõne vägeva IDE haldamine, mis suure osa tööst ja vaevast arendaja eest juba ära teeb. Proffil peab probleemi lahendamise tarvis olema valdkonnast pigem lai silmaring, et see lahendus meeletust hulgast valmisskriptidest lihtsalt ülesse otsida ja rakendada.
Kuivõrd arvutite jõudlus on pidevalt kasvamas, ei ole see tegelikult enam selline probleem, mis vanasti. Seetõttu võib arendaja olla veidi lohakas ning kirjutada programme ehk mitte kõige efektiivsemal viisil. Samal ajal peavad rakendused arvestama aga üha suureneva seadmete, ekraanide, operatsioonisüsteemide, internetilehitsejatega jne, mis ilmselt pakub omi väljakutseid.

Kui eestlastest IT proffidel on alati inglise keel väga vajalik olnud, siis tänasel päeval suuremas ettevõttes töötades on neil vaja seda järjest enam ka reaalseks suhtluseks, mitte ainult erialafoorumites tsättimiseks. Selle all pean silmas esiteks seda,  et seltskond on siinmail suuremates ettevõtetes muutunud väga rahvusvaheliseks. Kui Eestist sobivat tööjõudu ei leia (mida üha tihedamini vist juhtub), siis üks üha enam kasutatav lahendus sellises olukorras on see inimene väljastpoolt sisse tuua või kaasata ta meeskonda ilma tema füüsilise kohalolekuta.
Teiseks kujutan ma ette, et arendaja ei ole tänapäeval ettevõttes enam mingi üksik hing, vaid väga suur osa tööst tehakse ära agiilsetes meeskondades. Meeskonnatöö oskus on ilmselt see omadus, mida tänaselt profilt oodatakse samapalju kui erialaseid teadmisi.
Kuna pidevalt käib tööjõuturul võitlus heade arendajate pärast ning nende hinnad on ülesse kruvitud, üritavad ettevõtted arendajatest erinevate töömeetoditega võimalikult palju head ja kvaliteetset koodi välja pressida. See ei tähenda õnneks küll tummisema kohvi toel pikemaid ja pingelisemaid tööpäevi, vaid teistsuguseid töövõtteid. mis peavad koostöös tellijaga ja pidevate reliisidega tagama parema tulemuse.

Mugav ja üldsegi mitte mugav tarkvara

Pildi allikas: http://www.addintools.com/documents/excel/where-is-insert-menu.html

Ülesanne:
Kirjelda kaht tarkvaralahendust, mida pead tarkvara ergonoomika positiivseks ja negatiivseks näiteks.

Esimene näide mugavast tarkvarast tekkis peas hetkega. Veel tänagi on meeles, kuidas ehk kuskil 2005. aastal või nii tuli välja uus Microsoft Office oma uue failiformaadi ja kasutajaliidesega. Oma senistes ettevõtmistes oli Excel üks minu põhitöövahendeid ning tänu sellele olid kõik selle menüüd risti-rästi tuttavad. Meenutuseks, toona pidi kasutaja keerulisemate või vähem kasutust leidvate funktsioonide juurde jõudmiseks tihti kasutama menüüsid, mis muutis töö tihti üpris aeganõudvaks. Noh, kui see lõpuks nii aasta-paariga peale igapäevast kasutust selgeks sai, siis polnudki enam hullu. Jah, põhimõtteliselt sai kasutaja ka ise endale erinevate funktsioonide valikut kohandada.
Niisiis saabus uus Office ning pilt oli hoopis-hoopis teine. Hirmutav. Tegelikult toona ma alguses ei julgenudki seda kohe kasutusele võtta, kuna tundus, et selle õppimine ei pruugi ennast ära tasuda: kõik on ju absoluutselt teist moodi!
Olude sunnil oli seda mingil hetkel siiski vaja teha.. Jah, erinevate funktsioonide asukoha uuesti õppimiseks oli vaja õppida, aga sellel korral sai igapäevatööks vajalikud liigutused selgeks nii umbes nädalaga ning peale seda laabus töö juba tunduvalt kiiremini kui varem.
Ehk siis kasutajaliidese uuenduse tulemusena muutus selle programmi kasutamine palju kiiremini õpitavaks ning tundus lõpuks vedi intuitiivsem ning samal ajal oli seda ka hõlpsam kasutada. Minu jaoks on see olnud üks positiivsemaid näiteid ergonoomika arendamisest.

Ilmselt iga tarkvara, mida ikkagi mingilgi määral edasi arendatakse ja mida ärilistel eesmärkidel toodetakse, muutub aja jooksul kasutuskogemuse poolest mugavamaks. Et konkurentsis püsida, peab see areng olema ka piisavalt kiire. Microsoftilt endalt võin tuua ka näite mitte kõige paremast kasutajakogemusest.
Kunagi ammustel aegadel sai soetatud endale üks HTC mobiiltelefon, millel jooksis Windows Mobile. Oli äkki versioon kas 6 või 7, ei mäletagi.. Kui alustada rauast, siis alguses nägin kurja vaeva, et üldse kõne alustamise ja lõpetamise nupp ülesse leida. Funktsioonid, mis peaksid telefoni puhul olema primaarsed, olid disaini alla ära peidetud. Noh, kasutusjuhendist oli tollel korral abi.
Kui helistamine selge, hakkasin uurima telefoni sisu. Telefonil olid peal Wifi ja GPS, kuid jällegi ei õnnestunud mul neist üpris pikalt kasu saada, kuna ma ei leidnud neid lihtsalt telefoni menüüdest ülesse.. Ja menüüsid erinevaid oli seal ikkagi meeletult! Need olid kahtlaselt nimetatud ja järjestatud pigem tähestikulises järjestuses, mitte nt selle järgi, mida tihedamini võiks vaja minna.
Lõpuks sai kõik vajalik siiski tehtud ning äge oli see, et see peale tundmaõppimist väga palju aega ei võtnudki, kuid kokkuvõte on ikkagi see, et kasutuskogemuse vaatevinklist oli tegu halva näitega. Ma täiesti ei imesta, et kuigi Windows Mobile oli Microsoftil juba ammu enne iOSi ja Androidi telefone olemas, jäi see uute tegijate, kes kasutajast veidi rohkem hoolisid, tulekul kiiresi kaotajaks.

Vali õige litsents!

Pilt: Creative Commons litsentsid avatuse järgi. Vt http://creativecommons.org/examples

Ülesanne:
Kirjelda kolme juhtumit, kus litsentsi valik on mõjutanud kogu projekti käiku (võiks olla nii positiivsed kui negatiivsed)

Keeruline teema, millest kirjutada, kuna pole varem tõepoolest sellele üldse tähelepanu pööranud. Aga vist peaks?
Esimene näide halvast litsentsivalikut tuleb programmeerijalt-blogijalt Jeff Atwoodilt, kes aeg-ajalt oma igapäevatööle ka teisi alustajaid programmeerijaid enda koodijuppidega aitab. Kirjutas siis midagi valmis, pani blogisse ülesse, et teised saaksid seda enda töös kohe ära kasutada. Litsentsi juurde ei pannud, kuna samamoodi nagu mina, ei hoolinud sellest juura jurast midagi. Aga siis hakkasid inimesed teda tüütama küsimustega, et "Kuule Jeff, kas ma võin su koodi kasutada?". Jeff muidugi alati lubas, kuna see oligi ju selle koodi eesmärk: jagada teistega.
Kui ta hakkas aga täpsemalt asja uurima, siis kuna ta enda näidiskoodiga litsentsi polnud kaasa pannud, siis laienesid sellele automaatselt autoriõiguse seadused ning huviline, kes soovis tema tööd kasutada, pidigi tema käest selleks kindlasti eraldi luba küsima. Peale seda hakkas ta alati enese vaeva vähendamiseks ja selguse suurendamiseks oma koodinäidistele vabavara litsentse juurde lisama.
Positiivseid näiteid vabavaralistest litsentsidest võib loovtööga tegelev lugeja endale ammutada Creative Commons kodulehelt. Jah, on viidatud, et need litsentsid ei sobi tarkvarale endale, kuid kui tarkvara abil  hakatakse mingit sisu jagama, siis selle sisu saab nende litsentsidega katta. Kui eelmise näite Jeff sooviks oma loomingut samadel tingimustel katta (sisu võib muuta kuidas tahad, kuid peab autorile viitama), siis sobiks talle ilmselt kõige paremini CC Attribution (CC BY). Creative Commons lehel on sama litsentsiga toodud veel näide projektist, kus muusik Chris Zabriskie otsustas muuta oma loomingu kasutatavaks ka ärilistel eesmärkidel. Varem lubas ta enda teoseid kasutada ainutl mitteärilistel eesmärkidel. See otsus on tema teosed lisanud paljudesse filmidesse ja teiste muusikasse, mis lisaks kuulsusele on koju toonud ka palju päris raha teenivaid koostööprojekte.
Olgu, ühemehe-ettevõtted on üks asi, aga suurtele ettevõtetele on õige litsentsi valik strateegiline otsus, mis võib määrata arengusuuna pikaks ajaks, olgu see siis positiivne või negatiivne.
Üheks selliseks näiteks võiks lugeda Apple otsust oma uus äppide loomise programmeerimiskeel Swift välja anda sellise litsentsiga, mis lubab kõikidel selle lähtekoodi kasutajatel seda enda toodetes kasutada ja samal ajal ka määrata need litsentsid, millised nad soovivad. Florian Muller on enda blogis arutlenud, kuidas selline teguviis võib iPhone tootjale pikas perspektiivis saatuslikuks saada. Kuigi Apple peamine eesmärk sellise sammu asumisega võis olla arendajatele meelepärane käitumine, siis Muller arvab, et peamine negatiivne külg Applele võib olla see, et see litsents koos avatud lähtekoodiga võimaldab tema konkurentidel Microsoftis ja Googles ehitada tööriistad, mis võimaldavad iOS Swifti äpid kerge vaevaga ümber konvertida vastavalt kas siis Windows 10 või Androidi äppideks, kusjuures Microsoft ja Google pole sunnitud nende tööriistade ega muu tarkvara, mis Swifti kasutab, lähtekoodi avama ega sama litsentsi kasutama. Muller arvab, et Apple oleks võinud kasutada veidi piiravamat litsentsi, mis oleks sundinud Swifti kasutajad ka enda töö avalikustama.
Muller küll viitab sellele, aga isiklikult ei saa ma tema lõplikku negatiivse mõju seisukohta jagada, kuna põhimõtteliselt, kui näiteks Microsoft ehitab tööriista, millega Swifti äppe kiiresti Windowsile ümber teha, siis mis platvormil on mõistlik arendajatel oma äpi esimene versioon välja tuua? Ilmselt iOS.
Eks see teema on muidugi keeruline ja lõpliku hinnangu andmiseks tuleb oodata aastaid ja ka siis ei pruugi mõju veel täielikult selge olla. Elame ja näeme.

Copyright Reform

Ülesanne:
Loe läbi vähemalt 2. peatükk (lühikokkuvõte ettepanekutest; soovitav on aga kogu teos läbi lugeda) Rick Falkvinge ja Christian Engströmi raamatust The Case for Copyright Reform ning hinda pakutavaid lahendusi ajaveebiartiklis.

Teemast kiire ülevaate saamiseks lugesin raamatust läbi ainult teise peatüki.

Olles ise siiani mitte ettevõtja ega erilise sisu looja, vaid pigem ainult sisu tarbija, ei saa mul midagi olla autorite poolt pakutud muudatuste vastu. Usun, et isegi kui ma mingil suuremal määral intellektuaalomandit looksin, ei oleks minu seisukohad väga palju erinevad. Ameerika näitel on asjad ikkagi juba täiesti absurdseks muutunud.

Moraalsed õigused jätta muutumatuks

Jah muidugi, kellegile ei või jääda õigust teise autori tööga ennast ehtida. Pole siin asi üldse rahas, vaid just tunnustuses, mis peab autorile jääma igavesti. Vaadates ajaloolisi näiteid, on õnneks enamuses see kuidagi ka inimloomusesse juba kinnistunud. Inimestel oleks justkui soov viidata suurtele mõtlejatele, kunstnikele, leiutajatele enne meid. Autori moraalsed õigused moodustavad seetõttu inimkonna moraalse pärandi.

Tasuta mitte-äriline jagamine

Üks ettepanek, mida ilmselt loomingu müügiga tegelevad ettevõtted kõige enam karta võivad: kui lubada inimestel mitte-ärilisel eesmärgil loomingu jagamine, mis infoajastul digitaalselt väga suures mahus ja väga kiiresti võimalik, siis keegi ei ole enam huvitatud loomingu ostmisest. Nojah, päris mitmete jagajate tegevus on juba kinni pandud, kuid tegelikult inimeselt-inimesele jagamine jätkub. Sellegipoolest on tekkinud uued ärid, mis kuidagi suudavad järjest suuremat tulu teenida. Spotify muusikas, Netflix videote edastamisega. Niisiis sisuliselt tähendab praegune jagamise piiramine vanade ettevõtete poputamist. See piirab omakorda uute lahenduste teket.

20 aastat ärilist monopoli

Mis leiutis võiks tänases nii kiiresti arenevas maailmas kasumit tuua ka üle 20 aasta pärast? Olgu, ilmselt selliseid muidugi ikka leidub, aga need rahalehmad omanikele võivad minu arvates jällegi innovatsiooni piirata: selle asemel, et uue leiutamisega tegeleda, piisab neile vanast väga hästi, kuna keegi ei saa seda tulualliakt neilt ka ära võtta.

Õiguse registreerimine 5 aasta tagant

Miks on surnutel siiani õigused? Või küsides ilusamalt, kas kellegil saab selle ettepaneku vastu midagi olla? Isiklikult ei usu seda väga

Tasuta näited

Mõte on siin see, et kui mõteid ja teksti võib viidates taaskasutada, siis on veidi imelik, et seda ei tohi muusika või filmiga. Muusika või filmide viitamine on muidugi midagi sellist, mida ma tehniliselt väga ette ei suuda kujutada, aga noh, tehnilised küsimused ongi lahendamiseks. Selle lubamine peaks ideaalis jällegi suurendama uue ägeda loomingu hulka ning samal ajal ilmselt tooma tulu ka originaalautorile. Näiteks akadeemilises maalimas ongi peamine valuuta sinu artiklit viidanud teiste artiklite arv: mida suurem, seda ägedam teadlane oled.

DRMi keelustamine

Kuidas selline naljakas asi üldse tekkida lasti? Tootjatel ei tohiks olla õigust tehniliste vahenditega piirata oma toote tarbimist, kui tarbijal on selleks täielikud õigused. Olen ka ise kokku puutunud olukorraga, kus reisil olles ostetud äge DVD kodus käima ei lähe, sest tootja arvab, et ma peaksin ikkagi kõik oma filmid enda regioonist ostma.