Müüa personaalseid andmeid!

Ülesanne:
Mark Andrejevic on võtnud kasutusele mõiste "digiaedik" (digital enclosure). Uuri selle kohta veebist ning tutvusta seda ajaveebiartiklis. Kas pead seda probleemiks või on tegu normaalse osaga tehnoloogia ja äri arengust?

Andrejevic esitab enda artiklis arvamuse, et tänast digitaalsete andmete kogumist tehnoloogiaettevõtete poolt vaadeldakse hetkel pelgalt kui privaatsusküsimust, kuid sellele peaks lisaks lähenema ka majanduslikust küljest. Mõte on tal see, et oma igapäevase tegevusega võrgus loovad kasutajad teenusepakkujatele tohutul hulgal andmeid, mida need saavad kasutada enda ärilistel eesmärkidel. Ärilised eesmärgid, eriti tasuta pakutavate teenuste puhul (Facebook, Google otsing, Gmail jne), on tavaliselt seotud täpsema reklaami pakkumisega, aga ilmselgelt võivad olla ka midagi muud. Ütlen ausalt, et sellest teemast lõpuni aru saamiseks puudub hulk taustainfot, kui peamine Andrejevici mõte tundub olevat see, et tasuta teenuse kasutajad on tegelikult need, kes pelgalt enda andmete avaldamisega ja teenuse kasutamisega teevad ära peamise töö, et teenuse pakkuja äril hästi läheks.

Minu arvates jätab  Andrejevic rääkimata innovatsioonidest, mis uue ajastu tehnoloogiaettevõtetes küpsevad ning millest sünnib ajapikku kasu kogu inimkonnale. Sama, nagu industriaalühiskonna tulekuga. Google ja Facebook on mõlemad juba ammendanud Internetti ühendatud kasutajate hulga. Kuna suurem osa inimkonnast aga pole võrguga ühendatud, siis pakub selle probleemi lahendamine neile võimalust enda äri ja kasumit suurendada. Kui reaalselt tehakse ära projektid maakera katmiseks Internetiga, siis lisaks suuremale Facebooki kasutajaskonnale peaks see teoorias vaesuses vaevlevale inimkonna osale andma lisaks rohkem võimalusi ennast harida, suhelda ja loomulikult ka äri ajada. Need ja paljud muud võimalused inimestele tõstavad aja möödudes kindlasti elatustaset, vähendavad ebavõrdsust ja vägivalda ning suurendavad demokraatiat. Facebook ja Google võivad enda kasumit taga ajades juhuslikult aidata kaotada maailmast nälg ja vaesus.

Niisiis mina isiklikult kaldun arvama, et praegune olukord, kus kasutajat maavarana ära kasutatakse, pole tegelikult veel laiemalt ja pikemas perspektiivis vaadatuna väga taunitav. Kui vaadelda seda konflikti lisaks privaatsuse poole pealt, siis ei tunne ma ennast veel liiga ärakasutatuna ja ohustatuna. Miks?
Esiteks ettevõtted, kes suuremal määral minu andmeid koguvad, nt Facebook ja Google, teevad seda ainult enda äri edendamiseks. Andmed on nende kullasoon ja salaretsept, mis annab neile konkurentsieelise ning mida nad senimaani, kuni neil vähegi veel hästi läheb, kindlasti edasi müüa ei soovi. Korrakaitseorganite andmepäringud ei puutu siinkohal teemasse.
Teiseks, andmeid on nendel suurematel ettevõtetel niivõrd palju, et neid analüüsivad ja uurivad ainult masinõppe süsteemid. Neid süsteeme ei huvita kasutaja personaalselt, iga inimene on seal lihtsalt üks andmerida miljardite hulgas. Kui rääkida personaalsuse kaotamisest, siis minu jaoks tundub see hetkel umbes sama hea kui peegli ees seista: peegel näeb mind ja kuvab pildi tagasi, kuid tal ei tule mõttessegi minu üle naerda või minu pilti kellelegi edasi saata. Tema eesmärk on mulle minu pildi peegeldamine, aga selleks on tal juhuslikult ka minu pilti vaja.